Pihlamäe kroonikad

OSA 1

Istusime Kaleviga hommikuse kohvitassi taga kui jutu käigus tekkis järsku teema müstilisest tagametsast. Otseloomulikult otsustasime sinna matkama minna. Algselt lõbusana algav matk kujunes läbi tuule ja paksus lumes sumpamisega igipikaks retkeks kuni jõudsime keset võsarägastikku nn taluõuele. Istusime mahakukkunud puutüvele, võtsime ette ingveritee ja võileivad ning ühel hetkel lausus Kalev: “Kuule, siia võiks täitsa elama tulla.” Pahvatasin naerma. Pärast kerget kehakinnitust sumpasime puude vahelt välja, mitu korda ka ära eksides ning lõpuks kodutee leides. Kahe kuu pärast kutsus Kalev mind jälle matkama. No ja jälle ikka seesama mets. Seekord olid teed teistsugused, mets oli uut värvi ja kevadine. Ja siis me mingeid imeteid pidi jõudsime taas sellele taluõuele. Istusime maha ja Kalev kordas: “Siia võiks lausa oma kodu ehitada.” Mul enam naeru peale ei tulnud. Hirm tuli. Vaatasin ümberringi. Mets. Mets. Mets. Võsa. Mets. Võsa. Võsa. Ooo. Oja. No vot see vulises tõesti ilusasti. Ja rippuv habesamblik veel puhkemata õunapuudel. Ja kummaline pikk-pikk rida üksikute nartsissidega keset vasttärganud naate. Hirmus ja ilus. Ilus ja hirmus korraga. Läksime taas mööda uusi radu, taaskord mitu korda ära eksides metsast välja. Ilmselt oli see Kalevi peas juba mõtteis keerelnud igatepidi ja mind võlus ikkagi kogu see metsikus ja mõtte hullus. Või siis Kalev. Ma ei tea, kumb rohkem. Kevad läks ja suvi läks ja aina rohkem olime koos maal. Kalev oli asunud seisma jäänud tehast korda tegema ning mina muudkui aga avastasin iga päevaga järjest rohkem taimi maja ümber ja nendega askeldamist - küll tegin neist toitu, küll maarohtusid ja küll tinktuure, likööre. Õhtuti istusime ja unistasime maamõtteid - kanadest, lammastest, taimedest, ise hakkama saamisest, ühisest kodust ja metsast ja maast. Vastu sügist ei saanud me enam rahu ning uurisime, kellele see taluõu kuulub, mis otse metsa sees peidus oli. Saime kontakti ja asusime läbirääkimisi pidama. Pärast paari veenvat kirja ja paari keeldumist oli suurmetsaomanik nõus siiski maatüki ära müüma. Kuna pidime ootama sellega järgmise kevadeni, oli elevus aga juba nii suur, et asusime juba enne ostu askeldama. Olematud tööriided seljas (minul siis…) oli eriti mõnusaks ja esimeseks proovikiviks uhke ja jonnaka kibuvitsa mahavõtmine ning tema tahumatute okste lõkkesse viimine. Loomulikult läbi kolletava pika heina. Et ikka võimalikult raske oleks. Et nii siis pidi algama tee ehitus, millega sillutame raja enda tulevase koduni. 

Pärast seda päeva, mil ma linnavurlelikult tuppa jõudsin, pükstes (retuusides keset talve) auk, kätes pinnupitsitavad kibuvitsaokkad, mis liigväikesed, et neid ära võtta saanuks, aga liigvalusad, et neid mitte märgata, mõtlesin ma, et see tee sinnapaika ka minu puhul jääb. Miski aga sundis mind (Kalevi entusiasm) ka järgmisele teeehitusretkele. See järgmine kord, mis leidis aja täpselt aastavahetuse eelsesse päeva, oli aga hoopis midagi muud. Kogesin esimest korda, kuidas on terve päeva metsas okstega mütata, lõkke ääres käsi soendada, oma matkatoitu süüa ja vaikselt lumesahinas vaadata, kuidas puu puu järel langedes tee kuhugi ja millegi suurema suunas valmib. See tee-ehitus sai minu meditatsiooniks ja minu vaimseks praktikaks, mida me siis tasa ja targu üheskoos, Kalev rohkem, mina vähem, läbi terve aasta praktiseerisime. Viimasel korral pea lõpusirgele jõudes olin ma lumes sumpamisest nii väsinud, et viskasin end lihtsalt lumme pikali ja selle asemel, et hõisata, olin ma lihtsalt pühaviha täis ja mõtlesin, et miks küll me teeme midagi, kui me isegi ei tea, kuhu täpselt ja kuidas see maja veel sinna tulema peaks…
Jätkub.