Tagasi tulevikku

Pühapäeva hommik. Viieaastane mina avab rehetare ukse ja lippab hommikukülmade jalgadega kiirelt majavarjust välja läbi kastese muru esimeste päikesekiirte kätte ja otse murule pissile. Jõudsin! Viskun keset õue pikali, hingan ning lippan kiirelt särgiväel tagasi tuppa ja poen rohulibleste varvastega voodisse. Ning siis ma kuulatan ja nuusutan – teises toas kostavad Vikerraadio õnnitlused ning on ... hommiku lõhn! Ja kuigi mu nina veel arvab, et teki alt välja tulemiseks on liiga külm, siis varbad lihtsalt tipivad ise lõhna järel kööki.

Vanaema on suure pliidi ees, taldriku all laual kuldkollane omlett, kannus viljakohv ehk lastekohv ja rätiku all värsked näljapätsikud (nii nimetatakse meil pärmi-nisutainast pätsikesi, mille keskele on surgatud võisilm ning näpuotsaga suhkrut). Vestluste kohta mälestused puuduvad. Teravalt on aga meeles lõhnad, värvid, valgus ja suur-suur vabaduse ning hoituse tunne, mis maja varahommikul soojaks tegi.

Täpselt nii algas enamik minu suvepäevi maal vanaema (loe: vanama) ja vanavanaema (loe: vanavanama) juures. Huvitaval kombel ei mäleta ma õitsvates suvehommikutes teisi raadiokanaleid, teisi lõhnu ega muid hommikutoite. Neid kindlasti oli. Mäletan aga, et koogelmoogel oli alati lohutuseks, kui kõik teised pärast nädalavahetust pühapäeva õhtul ära sõitsid ja meie vennaga ikka vanaema hoida jäime. Ja meeles on ka vähe pidusemad ja toekamad road, mis jäid lõuna või talgute peale: keedukartul ja till, külmkooresalat heeringaga, karask (maitses koohutavalt kuivalt!), piima-aedviljasupp, soolaoad. Õhtud pärast õues seiklemist lõppesid piparmünditee, tomati-vorstisaiade ja veriseks sügatud sääsekupladega alati veidi liiga pimedas köögis.

Ma ei mäleta, et meie külmkapid oleksid täis olnud. Ma ei mäleta ka seda, et me kappidesse oleks virnade viisi toitu kokku kuhjatud. Esimest korda mäletan uhke välismaa retsepti järgi poes käimist ja toidu ostmist alles sellest ajast, kui olin üksteist ja ema tegi meie teise korruse linnakorteris valge veini kastmega mereannipastat.

Mälestused sellest, kuidas vähesega sai hakkama ja kõiki puudujääke kompenseeris vanaema rahulik ja hoolikas köögis askeldamine, olid jäänud kuhugi tagumistesse mälusoppidesse ja kerkisid elavalt silme ette sel märtsikuul, kui globaalne pandeemia kõiki koduseinte vahele jättis.

Mida vanaema teeks?

Kuigi olen terve viimase aastakümne liikunud teadlikult selles suunas, et tagada endale ja oma lähedastele toiduautonoomia, võluda mitte millestki midagi, hoida end ning lapsi toidu abil terve, rõõmsa ja rõõsana, sealhulgas looduse säästmiseks mak- simaalselt minimaalseid tarbimisvalikuid tehes, siis avastasin üllatusega, et mõtlesin alles nüüd esimest korda põhjalikumalt oma vanaemade igapäevase nutikuse peale.

Kuidas nemad targalt talitaksid ja mida teeksid, kui poodi minna ei saa või kui terve aasta tööplaanidele ühe päevaga kriips peale tõmmatakse? Seisin silmitsi valikuga: kas tõtata tualettpaberi ja makaronide järele või võtta hetkeks aeg maha, et koguda kokku mõtted ja tuletada meelde vanad tarkused, mille abil tagada perele rahu, positiivsus, vitamiinid ja mineraalid, tugev immuunsus ning säästlikult, loodussõbralikult ja hooajaliselt majandatud toidulaud.

Mõni tund hiljem olid minu peremärkmiku lehed täidetud plaaniga. Siin oli nimekiri kodus olevast toiduvirnast, mis kasutust vajas; siis nimekiri taimedest, mis kohe kasvama hakkavad ja mida toidu sisse vitamiinideks susata saab; ostunimekiri, milliseid juurikaid, teravilja- ning piimasaadusi talunike käest hankida ja mida poest osta. Lisaks ilus nädalamenüü kõigile kaasarääkimiseks ja täiendamiseks. Olen nädalamenüüsid koostanud ka varem, et oma kergkaootilist koduelu rutiini suruda, ja need nädalad, mil see on õnnestunud, on olnud mitu korda kergemad ja õnnelikumad. Nüüd aga tundus selline planeerimine lausa eluolulisena.

Sammuke veel kaugemale

Tehtud töö oli hea ja vajalik, aga ei rahuldanud mind. Tundsin, et minu vanaemad ei oleks mõelnud mitte kunagi, kuidas nädal üle elada. Olen kindel, et nad mõtlesid iga päev sellele, kuidas terve aastaaeg, terve aasta, ees ootavad keerulised ajad ja terve elu üle elada. Koos pere ja kogu majapidamisega, kes tahes sinna ka kuulusid.

Minu kergendus seisnes selles, et ma ei pidanud midagi üle elama, vaid lihtsalt veidi aega võtma, et ette mõelda. Kuidas toimetada nii, et kõigil oleks hea ja et ükskõik mis kriisiolukorras ei võtaks maad paanika, vaid oleks alati ruum rahule?

Võtsin taas märkmiku kätte ning tegin uue plaani. Aiaplaani. Esimene kasvuhoone, esimesed külvikastid ja esimesed peenrad meie päris oma maakoju. Tomatid, kurgid ja paprikad. Kõrvitsalised ja kõikvõimalikud siiruviirulised juurikad peetide ja kartulitega eesotsas. Rohelist, palju rohelist! Kapsalised ja mu lemmikud, mis lihtsalt peavad igal aastal minu aias kasvama – artišokid! Herned ja oad. Ja marjad! Muidugi, marju olgu palju! Kõigele lisaks maitse- ja ravimtaimepeenra asukad saialilled, lavendel, salvei, estragon, piparrohi, kassinaeris ja no sealmaal kiskus nimekiri juba maniakaalselt lõputuks.

Ent ma ei rahuldunud ka sellega. Mulla ja selle hoidmise kõrval on ju olulised ka seemned ja nende päritolu. Hakkasin hooga guugeldama ja lugema põhjalikult lehekülge vanaemaaed.ee, et vanu seemnesorte avastada, ning leidsin nii mõndagi põnevat.

Ühtäkki meenus, et olin unustanud olulise toidugrupi. Nimelt munad, mida meie peres kulub rohkem, kui meie kanad sel hetkel välja võluda suutsid. Pärast peaaegu lootusetuks kuulutatud otsingut leidsin siiski Eestimaa veere pealt mõned väljasuremisohus Eesti maakanade isendid ning ootasin kannatlikult, kuni sealne kanaema meie esimesed tibud välja haudus ning ma täpselt lihavõtete ajal nendele järele sõita võisin. Ja peale kanade jõudsid meile ka esimesed lambad – Kihnu maalamba utt koos oma kahe armsa tallega.

Kui jaks on otsas

Plaanid hakkasid teostuma nädalate kaupa väga erinevalt, kuna vanaemade eluviisi ja kommete kõrval ei osanud ma arvestada selle aja- ja jõukuluga, mis läheb kahele lapsele distantsõppemaailma tutvustamise ning kolmanda lapse kodulasteaiamürgli peale. Lisaks koos lastekambaga pidev linna ja maa vahet seiklemine, lõputu kompsude kokku-lahti pak- kimine, tohutud väsimuselained, mis mind liigse planeerituse ning suurte ettevõtmiste ees ja vahel tabasid, ja mis kõige hullem – olin unustanud iseenda poputamise.

Kui ühel nädalal valmisid klorofüllist pakatavad nõgesesupid, võrratult lõhnavad kohupiimakaraskid ning kosutavad juurikahautised imelise kergusega, siis järgmisel nädalal lohisesin kohalikku, desovahendiaure täis kauplusse makaronipakkide järele, kodus valasin neile poest toodud kahtlase väärtusega tomatimöksi peale ning muudkui andestasin endale, et seejärel nagu teerulli alla jäänu voodisse pikali kukkuda. Vahepeal suutsin justkui tuhast tõustes kolm nädalat jutti karulaugupestot vorpida, et seda süües ja lastele sisse meelitades kõik kevadviirused eemale hoida, ning seejuures saatsin veel pestopurgikesi üle Eesti laiali, et ka omalt poolt pakiautomaatide ummistusele kaasa aidata. Ent pärast seda oli ka jaks otsas ja karulaugu manustamist ei ole ma suutnud siiani sama meisterlikult jätkata kui enne.

Ja vaat, mina ei teagi, kuidas meie vanaemad endid poputasid! Olid need siis saunajutud, üksiolemised põllu peal, villa ketramine, lugemine, tants ja laul või mõni muu toimetus, mis neil hetkeks olla lasi ja mis kergust tõi, aga mina tundsin sel kevadel korduvalt, et kui ma hommikuti endale head teed ei keeda, pisut trenni ei tee, külmsuplust ei harrasta ja jätan juuksed kammimata, siis pole ka mõtet põlle ette panna. Lihtsalt midagi ei tule välja.

Kõik mõtted vajavad aega, et küpseda ja alles siis teoks saada. Samuti on lood harjumuste väljakujunemisega: harjumusega iseennast meeles pidada, plaanide ellu viimisel järjepidev olla ning elust sealsamas ikkagi ka rõõmu tunda. Nüüdseks on nädalamenüü vajaduspõhine, iganädalane turul käik ja vitamiinirohke toiduvaliku eest hoolitsemine mõnus ja stressivaba harjumus. Valminud on planeeritud kasvuhoone ja esimene päris oma peenramaa. Seemned on külvatud ning kõik need taimed, mis ette said kasvatatud, kõrguvad juba julgelt ja mõnusasti peenra peal. Seemneid ning taimi jäi teistelegi jagamiseks.

Vastutuse kandam

Nii nagu meil on vaja aega, et kombeid ja harjumusi omaks võtta, on seda vaja ka teadmiste kogumiseks ja oskuste lihvimiseks. Peale vastutuse, mis kaasneb kodus hea atmosfääri hoidmise, rikkaliku toidulaua katmise, tervise turgutamise ning majandusliku toimetulemisega, on kujunenud suureks väljakutseks ka vastutus loomade eest. On ju imenunnu tibusid vaadata, süles hoida, näha neid esimesi lennuharjutusi sooritamas ja nende esimestest munadest kooke ja brüleekreeme valmistades õhinas olla, rääkimata tallekeste kepsutamiste ja emalamba villa imetlemisest. Ent nii nagu igal asjal, on ka loomapidamisel oma ebameeldivam pool. See sai selgeks juba siis, kui üks meie talleke mõnepäevasena ootamatu haiguse läbi otsa sai. Teine talleke ja ema panid aga meie hoolikalt valmistatud karjusele vaatamata plagama ega ole tänaseni end näole andnud.

Tibusid on meil lisaks uustulnuk-maakanadele koorunud ka oma kana munadest ja kõigi nendegagi pole just alati kõige paremini läinud. Kes on endale kausi peale tõmmanud ja lihtsalt lämbunud, kes aga läbi barrikaadide murdnud ja kõrgemale ehitatud kuudist alla kukkunud. Kõige ebameeldivam lugu juhtus aga ühe tibuga, kelle jalg oli tagurpidi ning kes pidevalt teistele otsa hüples, üha veekaussi komistas ning seetõttu külmetas ja piiksus ning lõpuks enam süüa ega juua ei suutnud. Kui ma olin terve õhtu ja takkapihta öö kuulanud tibu hädist piiksumist, oli selge, et niimoodi piinlema ma teda jätta ei saa, ning olin sunnitud kevadöises hoovis käte värisedes ja südame pekseldes tema piinad lõpetama.

Pärast peatäie nutmist ja lõpuks ka uinumist saabus aga pühapäeva hommik. Ärkasin vara, koristasin köögi, pistsin karaski ahju, tegin lastele ühe mõnusa viljakohvi, panin Vikerraadio käima, lõin meie suurte kanade munad kaussi ning klopsisin valmis kevadiselt kuldkollase omleti. Ahjus praksus tuli, lastetoas oli veel pisut külm, aga juba natukese aja pärast tatsasid külmade varbakeste ja unis-õnnelike nägudega tegelased köögiuksele ning hingasid sisse sooja viljakohvi, karaski ja omleti lõhna. Päev võis alata.


Artikkel ilmus ajakiri EMA juunikuu numbris 2020.