OOD ARTIŠOKILE

On 2016. aasta juunikuu. Kesksuve tähistamise aeg ja Lõuna-Rootsi. Minu hea mehhiklasest sõbranna saabub mööda kruusateed rootsipunase suvesuvila maja õuele, nägu õnnest tulvil. Ta on leidnud poe- ja turutiirult oma kodu toidu! Näitab mulle õhinal selgitades suuri ümmarguseid kuningannalikke aiasaaduseid ning selgitab õnnisväreluses, mis ta nendega nüüd peale hakkab. Kiirest kõnest kuulen ja tänaseni meenutan ära sõnad delicious, lemon, parsley, oh my god, my mother used to, favourite, butter, heaven. Seejärel suundub ta uhke aiakraamiga kööki ning terves ruumis on tajuda seda õndsust aurava poti kohal ning naise rõõmu ja rahulolu pliidi ääres. Õhtune pidulaud saab kaetud skandinaavia kesksuve tähistamisele traditsiooniliselt: magus heeringas erinevais kastmeis, keedukartulid, lõhekala, pidulik suvemarjakook, lihapallid, rikkalikult aiarohelist salatit. Aga artišokk selle kõige keskel loob pidulauast midagi kuninglikku ja ebamaist.
See südasuvine mälestus kummitab seni, kuni leian kolm aastat hiljem seemned pealkirjaga “Green Globe” ja “Violet de Provence”. Loen veidi tausta ja mõtlen, et no hea küll, kui saab Prantsusmaal kasvatada ja Mehhikos tuleb ka välja, et miks me ei peaks saama. Täiesti tuimalt teen tellimuse, pistan seemned aknalauale mulda ning voilaa, juba peatselt tärkavad esimesed lehed, mis mõne aja jooksul end sakiliseks vormivad. Valguse kõrgemates kaartes ja mulla soojenedes istutan taimekesed juba õue peenrarivisse. Kevad ja suvi mööduvad päikeselõõsa ja vihmasaju mänglevas vaheldumises, kui ühtäkki märkan, et on sündinud ime - seesama kuninganna on sirutanud enda esimesed rohelised ja lillakad viljad lehtede vahelt välja. Pärast seda pole enam miski endine.

Artišokist on tänaseks saanud minu tänurituaal aiale, mullale ja kui ausalt öelda, siis päris endale. Kui muidu käib minuga kaasas toidu jagamine ja ühised pikema ja lühema laua ühissöömised, siis kord aastas tähistame ainult kahekesi koos. Mina ja artišokk. Tähistame ringi, mis on täis saanud, seda imet, mis ilu kasvab ühestainsast seemnest ja mis maitsed ning olemine loob end ühest köögist ja õhtust koos küpseks saanud taime ja toiduga. Kuningannalik ja veidi kapriisne, aga lihtsalt absoluutselt lemmik iludus aias ja köögis. Milline tänu, et meil on võimalik ise kasvatada toitu ja seda kogu ilus nautida.

P.S. Aastad ei ole vennad ja tänavu jäidki minu enda kasvatatud taimekesed lehtede juurde pidama. Küll aga oli õnn suur, kui leidsin artifarm_kullamaa lehe sotsiaalmeediast ja sain tänavu selle rituaali läbi viia just tänu nende kasvatatud artišokkidele.

Igal aastal toimetan temaga köögis veidi erinevalt, aga tänavu artišokke valge veini-võikastme ja sügiseselt kolletuva aiavaatega.

ARTIŠOKID VALGE VEINI-VÕIKASMTEGA

Kogus: u 8 artishokki (olenevalt isust, kas 1-le või 8-le)
Valmistusaeg: ca 1h

Tee nii: 

Valmista ette köögiviljad. Selleks loputa artišokid ja lõika õisikupoolsest otsast maha u 3cm. Kui viljad on varrega, siis lõika need u 4cm pikkuseks ja koori. Eemalda puisemad lehed, nii 3-4 kihi jagu. Seejärel suska koos keeva vee, mõne sidruniviilu ja peotäie peterselliga u 30 minutiks ühte podisema.  
Samal ajal valmista kaste. Vala potti vein ning kuumuta aeglaselt kuni keemiseni. Lase mõnda aega kergel tulel muliseda, kuni vedelik on u poole võrra vähenenud. Keera kuumust vähemaks ning klopi sisse tükeldatud või. Sega juurde riivitud parmesan ja sidrunimahl. Maitsesta soolaga. Vajadusel säti maitset juustu ja sidrunimahlaga. 
Kui artišokid on küpsed (saad kontrollida noaotsaga nende pehmust), kurna ning serveeri (ilusale) alusele.
Pista aga õielehti järjest koorides võikastmesse ning mida leht edasi, seda rohkem eraldub lehelt seda pehmet ja hõrku “viljaliha”, kuni jõuad südameni. Juurde sobituvad ilusasti ka värske hapusai ja väike pokaalike valget veini. Ning vaikselt sume õhtupoolik Su ümber ja Sinus endas.
Elagu aiad ja selle kuningannad!